Madis Jüriado
(15.08.1954 - 19.07.2009)

Kas kuuled, kuis nutab Su kodu – Su puudust leinates sääl. Talle kaaslaseks vihmade sadu, Kus piiskadel pisara hääl.


Tahtis olla kõikidele hea!

Mälestusleht on kindlasti teistsugune koht kui surnuaed, kus rituaalid on igal rahval erinevad. Ükskõik milline leht (ajaleht või virtuaalne leht) võiks täita eesmärke, mida ükski teine vorm ei võimalda. Internetis mälestuse jäädvustamisel pole mõtet, kui ta kopeerib juba olemasolevaid. Siin saaksid sõna võtta kõik, kellel midagi südamel pakitseb, Madisele ütlemata jäi jne. Kuna iga inimene on erinev, kordumatu isiksus, peaks see ilmnema ka mälestuslehes - muidu on kõik lahkunud nagu ühe vitsaga löödud ja taas pole taolisel lehel mõtet. On maid, kus matustel räägitakse kõigest, mis lahkunuga on seotud ja südames. Eestlased on suhteliselt kinnised, armastavad välist klantsi ja ei julge ka tunnetes olla sügavad. Loodan väga, et siia lehele sattudes kaovad maskid, ei olda potjomkinlikult ilutsevad, ollakse siirad. Mina, kes ma selle mälestuslehe löin, püüan olla aus, et sellelt pinnalt enam kunagi ei kasvaks veel suuremaid valesid ja muud halba.

Madis Jüriado sündis 1954. aastal augustikuu 15. päeval Suure-Jaanis pere teise lapsena. Kaheksandal eluaastal tabas poissi ränk katsumus - lõhkenud pimesool oleks teda peaaegu viinud juba siis teise ilma (Madis suri umbsoolest alguse saanud kasvaja tõttu, umbsool asub vahetult enne pimesoolt).
Luule Viilmaa tarkustele toetudes saab järeldada, et poisi tervisehädad tulenesid pingelistest suhetest ema ja isa vahel, mis poisi hingeelu mõjutasid ja stressi tekitas. Enne surma käis Madis reikimeistri juures, kes avas ta silmad, ent siis oli juba hilja. Oma peres kommenteeris ta seda käiku ahastava hüüatusega nõnda: "Ja meie lapsed pidime selle kõik üle elama!!!!!!" Fakt on see, et hirm ja vabaduse puudumine mõjutasid teda kogu lapsepõlve. Täiskasvanueas ei toimunud liikumist näoga ema poolt naise poole ja selle taga on ilmselgelt ema oskamatus lapsest lahti lasta, püüd juhtida oma lapsi ka siis, kui nood on ise juba vanavanemad.
Poiss pandi õppima muusikakooli klarnetit, tavakoolis õppis kolmedele ja neljadele, ülikooli ei soovitatud minna. Ometi tuli noormehel pärast keskkooli lõpetamist minna EPAsse metsandust õppima - nõnda soovisid ja planeerisid vanemad. Abielus oli Madis 27 aastat seetõttu, et abikaasa tema vabadusi ei piiranud, kodus esimesena mitte kunagi etteheiteid ei teinud ega nõudmisi esitanud - erinevalt lapsepõlves kogetust. Pere austas ja hoolis Madisest väga. Abikaasa Tiiu õpetas lapsi isast lugu pidama, laste lapsepõlv oli turvaline ja konfliktideta. Kas inimene oskab hinnata midagi, millega ta pole harjunud? Või hakkab headust üksnes ära kasutama? Igaüks leidku vastus ise.

Oma elukutset Madis ei armastanud, sest see polnud oma südame järgi valitud. Kogu kirg oli pühendatud pillimängule ja naistele. Madisel on paljude naissuhete tagajärjel mitmeid vallaslapsi, kes oma isa ei tunne - bändikaaslaste sõnul on neid umbes 15. Varajane lahkumine 54 eluaastal oli tingitud liiga pingerohkest mitmikelust (oma perele ja lastele sai see teatavaks aasta enne surma, niivõrd hästi oskas isa oma mitmikelusid varjata, kuigi abikaasa Tiiu alateadlikult tajus seda algusest peale) ja pidevast programmeerimisest, et ega kaua ta ei elagi. Madise hüüdlause sageli oli " Kuniks elu!" ja see oli talle enamasti eneseõigustuseks.

Kuna igas inimeses on head ja halba, oli seda Madiseski. Enamus teda armastasid, ta oli osav tantsulõvi ja köitva karismaga mees, paljude naiste unistus.

Kõik peavad olema talle tänulikud - Eesti rahva iive on selline nagu on tänu taolistele meestele. Elu pole mustvalge - siin on palju värve ja tasandeid. Kahjuks kulgevad inimesed läbi elu, soovimata teada saada, miks asjad niimoodi juhtuvad. Madis oli realist ja materiaalsete väärtuste kummardaja. Ta tavatses ikka öelda: naine, tule taevast maa peale. Nüüd on Madis taevas ja ta naised veel maa peal. See tekst siin on kirjutatud niisugusel kujul lootuses, et lapsed, kes kord oma isast kõike teada soovivad, kohtuvad omavahel. Seebiooperlikult poolvendade-ja õdede abielusid-armulusgusid ei vaja ju keegi, mis elus on sageli ju juhtunud.

Taas mõtlemise koht!

Puhka rahus, Madis! Küllap järgmises elus Sa enam nii noorelt ei lahku, oskad paremaid valikuid teha ja näha ka silmale nähtamatut. Me armastame Sind kõigest hoolimata, andsid parima, mida oskasid antud hetkel. Sinu targemad järeletulijad õpivad teiste vigadest, rumalamad ilmselt kordavad samu mustreid, mis esivanemad.
Rahu olgu sinuga!

Ole, armas, õnnelik!
ütlesin ju Sulle ammu.
Olin kaua kanntlik -
ei teind Sa õiget sammu.

Rahu olgu Sinuga!
Ei osand, mis siis ikka,
toime tulla hirmuga.
Ma põdemast nüüd lakkan.

Ole, armas, õnnelik!
Ma andeks Sulle annan.
Ju siis oli vajalik,
et seda risti kannad.


Rahu olgu Sinuga!
Nüüd otsas mäng ja rutt.
Ma tean, et pooleli jäi kõik
enne tõehommikut.

Ole, armas, õnnelik!
Sa tuled peagi taas.
Siis teised rajad, valikud
ja uudselt laulab laas.
*

Ei seisa su haual, ei nuta sind taga.
Su hing praegu kindlasti vist ju ei maga:
sest hõljud seal teisel pool Toonela vett-
ei taba su hinge maine rutt, meelepett.
Kõik mullid on lõhkenud, tõde on selge -
sinust mälestus kirgas, puhas ja helge.
Kui aknasse vaadates õues näen linde,
siis uskuja moodi ma olen nii kindel,
et sinagi eksled kesk lõputut vaikust
ja naastes kord teed siin vaimsemat lõikust.



Kaastundeavaldused:

Reet - 12.17.10:
Paljud inimesed maailmas usuvad, et hing on igavene. Madis, sa armastasid oma naist ja lapsi viimsase hingetõmbeni nii väga, et see on ülimalt imetlusväärne. Suur armastus ongi keeruline.

Helme - 11.01.10:
Mäletan Sind lõbusa, tantsuhimulise ja sarmikana. Elu oli seiklus! Inimese teod elavad väga kaua pärast ta surma. Sa oled oma poegades, nende tegemistes, rõõmudes ja muredes.

Klarika Tänak - 07.07.10:
Amas Madis....

Sa unistuste laeval,aina lased ennast kanda ja kui soovid kõik ei täitugi,peaasi,et jõuad randa...

Need sõnad on minu ühest laulust,Sinule sõber!

Mälestades,kõik Muhukad...