Kaastundeavaldused:

Heino Roosbaum - 11.07.10:
Heino Roosbaum sündis 15. veebruaril 1933. aastal Ida-Alviine ja Juliuse perre neljanda lapsena. Pere elas Kooraste- Mäe külas Verioja talus. Tema lapsepõlv möödus kaunis Lõuna-Eesti looduses, mägede ja järvede keskel.

Kooliaastad möödusid Kaagvere algkoolis ja Karste kuueklassilises koolis. Suviti tuli teha talutöid ja käia naabertaludes karjapoisiks. Olles suvel ühes ilusas ja sõbralikus talupidamises Peratsjärvel , leidis Heino toreda pererahva, kelledega kestis sõprus terve elu. Alati ta meenutas soojade sõnadega oma vanaema , Peratsjärve rahvast, oma head sõpra Kaljut.

1949. aasta märtsiküüditamine ei säästnud ka Roosbaumi peret. Saades küll teada, et ema ja vennad on juba kodust Võrru viidud, läks Heino oma sugulaste juurde Urvastesse , kuid ka sealt saadi 16-aastane poiss kätte ja nii algas Heino enda sõnade järgi pikk ja tasuta komandeering Siberisse- taskus nuga ja kaks kätt. Meenutades seda ränkrasket teekonda, suutis Heino ikkagi jääda optimistiks, öeldes, et tänu headele vagunikaaslastele jäi ta ellu. Alguses oli ta küll perest eemal, kuid poole aasta pärast oli Roosbaumi pere koos ning algas raske töömehe elu Siberi metsade avarustes. Vend Heitiga käidi metsatöödel, Heino sooritas traktoristi eksami ning tema sõnade järgi läks elu siis tunduvalt paremaks. Siberis saadi kokku toredate inimestega, kelledega on siiani suurepärased sõprussuhted. Heino austas ja hoidis oma siberikaaslasi, tahtis alati nendega kokku saada, organiseeris kokkutulekuid, tundis huvi nende käekäigu vastu.

Poliitilise olukorra muutudes saadi luba tulla tagasi Eestisse. Algul küll mindi õe Endla juurde Kohtla-Järvele, kuid Heinole seal ei meeldinud ning ta tuli elama Otepääle. Algas töömehe elu, tuli ju kõike alustada uuesti. Heino töötas Otepää Võitööstuses, Otepää Alajaamas, kuid kõige kauem autojuhina Otepää sides, Eesti Telefonis. Sealt jäi ta ka teenitud vanaduspuhkusele, kuigi käis veel mõned aastad Otepää Kiirabis autojuhina tööl. Tema mõnus ja mahe huumor oli see, mis aitas nii mõneski raskes olukorras.

1961. aasta maikuus abiellus Heino Pärnumaa tüdruku Vilmaga. Perre sündisid tütar Heili ja poeg Tarmo. 1970.aastal tekkis Heinol ja Vilmal mõte hakata ehitama maja ning 1974.aastal oligi pere juba uues kodus. Sellest sai koht, kuhu alati olid oodatud sõbrad, sugulased, tuttavad. Alati, kui Heino teadis, et külalised on tulemas, avas ta värava ja ootas…

Heino oli suurepärane vanaisa oma neljale lapselapsele- Heidi , Taavi, Heido ja Kaisa. Oma lastele ja lapselastele õpetas Heino seda, et elus tuleb olla kohusetundlik, täpne, tema jaoks oli väga tähtis, et inimesed õpiksid.

Kui Heino käest küsiti, et kuidas sul läheb – oli vastus kiire – Hästi!

Oma venna Lembitu ja õe Endlaga püüdis Heino vähemalt korra nädalas suhelda, tundis huvi nende tervise ja käekäigu vastu.

Ta oli optimistlik, positiivne, laheda huumorimeelega, hindas ja austas oma lähedasi ja sõpru.

04.10.2010 oma koduõuel ……..