Lein
LAPSE LEIN
Ruth Raielo - TÜ Kliinikumi lastehaigla psühhoterapeut on kirjutanud abistava artikli, mis on mõtlemisaineks ja abiks kõigile, kes puutuvad kokku leinavate või kriisis lastega ja vajavad teie abi ning tuge.
Lapsed on sageli unustatud leinajad. Sageli on täiskasvanutel puudulikud teadmised ja ekslikud arusaamad laste olukorrast keeruliste sündmuste ajal ja pärast neid. Lapsed, kelle perekonnas keegi sureb või lapsed, kes satuvad suurde õnnetusse või katstroofi, reageerivad nendele sündmustele jõulisemalt ja kauem, kui lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud teavad. Tihti ei mõisteta laste valu sügavust ja lapsed sageli ei räägi oma kogemustest täiskasvanutele.
LEIN
Kindlasti soovitame Teil lugeda süvapsühholoogilist uurimust leinast ja sellest ülesaamisest, mille on kirjutanud Verena Kast raamatus "LEIN"
Katkend raamatust:
"Tabu, mis ümbritseb surma, on viimastel aastatel kaotatud; surmast tohib rääkida. Leian, et on aeg kaotada nüüd ka leina ümbritsev tabu; leinata tohib ja leinama peab. Siiski on leinamine säärane teema, millele psühholoogilises kirjanduses pööratakse teenimatult vähe tähelepanu, võrreldes leina tähtsusega hingetervisele."
HINGEHOID.EE
- see on koht, kus ollakse kannatavale inimesele toeks tema enda vajadustest ja veendumustest lähtuvalt.
VIIS VALET SURMA KOHTA
Heino Nurk, EELK Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi lektor, käsitleb üldlevinud väärarvamusi surmast ja leinast.
Esimene vale: surm katkestab kõik sidemed lahkunuga.
Meie suhted ei lõpe, vaid teisenevad. Kui meie lähedal olnud inimene lahkub, tunneme end kui sügava ja pimeda kuristiku serval olevat. Otsime silda, mis viiks teisele kaldale, kuhu lahkunu läks. Me ei leia ühtki teed, ei kuule ega näe, mis teisel pool toimub.
See ei tähenda, et meil pole enam mingit suhet. Armastus pole kuhugi kadunud. Meie vahekord pole nüüd enam nagu kahekõne, vaid pigem otsekui raamatu kirjutamine lahkunust. Meile tuleb meelde, mis ta on teinud ja öelnud. Me tahame talletada kõik mälestused temast ning avastame seda tehes, kuidas ta meie elus edasi elab selle läbi, mida ta meie jaoks tähendab, kuidas ta meie elu on muutnud ja veel praegugi seda mõjutab.
LEIN ON VASTUS KAOTUSELE
Kindel sündmus, millega iga inimene elu jooksul kokku puutub, on surm. Meie ühiskonnas tavapäraselt surmale ei taheta mõelda, seda kardetakse ja lähedase kaotanud inimest sageli välditakse, sest temaga ei osata käituda. /Pärnu Postimees, 05.oktoober 2008/
LEINAGRUPID
Pärnu Eliisabeti koguduse juures alustas eelmise aasta (2008) sügisel tööd leinagrupp, kus koos ühesuguse murega silmitsi seisvate inimestega püüti avastada maailmaga uut suhet. Leinagrupis osalemisel on ravitoimeline tähtsus, sest lõpuni väljaelamata kaotused võivad soodustada depressiivsete haiguste teket. Seega võib kõnealust grupitööd vaadelda kui ennetustööd. Grupijuhtide peamiseks eesmärgiks oli luua keskkond, kus leinajal on võimalik areneda oma leinas edasi niivõrd, et ta suudab elada koos leinaga ning leida grupis lootust ja rahu uue eluhoiaku omandamisel, mis kätkeb endas uut enese- ja maailmamõistmist.