KASPAR KÄOS
(03.10.2004 - 19.01.2011)

Elu on laul, nii habras ta viis, Heliseb korra ja katkeb siis…..

Minu lugu….Ma sündisin 3oktoober 2004 pühapäeval kell1.36 ööesel Tartu sünnitusmajas.Sündisin ilma kisa ja kärata olin vaikne poiss.
4päeva hiljem sain ma nimeks Kaspr Käos kes oli väike armas poisi põnn.Kasvasin ma algul nii,et sõin ja magasin,magasin ja sõin.
olin väike armas paks poiss.Kõndima hakkasin ma 1aja 3kuuselt,rääkima 2aja mõne kuuselt.Juttukas pole maeriti kunagi olnud aga kui tuli tuju jutustasin nii,et teised ei jõudnud ära kuulata.Kui me 4,5 aastat tagasi Vana-Kuuste kolisime sain ma oma eisimese ratta,see oli küll roosat värvi ja plikade oma aga mulle see ei lugenud.kuna sellega ma õppisin sõitma 3rattal.
Mulle väga meeldivad rattad,autod traktorid,atvd ja murukad ja nende kõigiga olen ma sõitnud ise ka välja arvatud traktoriga.
Mäletan kuidas ma Papa ja Issiga alati põllutööd tegin kuigi ma enamus aega magasin traktori peal ja ärkasin siis kui traktor seisma pandi.olen ikka ja alati väike töömees. 4aastaselt sain omale 2rattalise ratta millega ma õppisin väga kiiresti sõitma kuna mul on suur tahtejõud .
Augustis 2009 jäin ma aga raskelt haigeks.Küsite miks? Ma ei tea isegi seda!Aga mulle see ei lugenud ültse kuna mul oli ikka edasi kiire pidin tööd tegema ja ehitama igasugu asju.Kiire,kiire,kiire on mul koguaeg olnud.Vaja ju pruudile näidata kui tubli mees ma olen.Või kuidas?Kahjuks oli aga nii,et haigus muutkui süvenes ja muutus aina hullemaks.Olid valud ja isegi väga suured valud,aga ma kannatasin seni kuni jaksasin.Kui enam ei suutnud küsisin emme käst rohtu ja küll see juba aitab.
Ja kui keegi küsib minu käest kuidas sul on siis vastan ikka ja alati kindlalt HÄSTI! Sest mehed ei kurda ju mitte iial.Nii ka mina!
Mina võin teile öelda,et õige mees hoolitseb Ema,Õe ja Isa eest.mina hoolitsesin nii kuidas osakasin,vahest aitasin puid tuua,pesin nõusi,koristasin kui tuju muidugi oli.Vahest tegin Emmele ja väga hästi tegin ja mulle meeldis talle teha.Vahest kohvitasime koosgi. Teate ma olen isegi suitsu ja õlut proovinud aga eriti head need polnud:D
Nüüd aga ütlen ma teile,et ma elasin 6aastat 2kuud ja 19 päeva koos teiega.Lahkusin teie sest 19jaanuar 2011 kolmapäevl kell20.53.Lahkusin rahulikult ja õnnelikult,sest lõpp oli minu ja minu lähedaste jaoks väga õudne.Kahju,et minu aega küll nii lühikeseks siisn ilmas jäi.Aga mis parata elu ongi kord selline.Ja Palun jätke endale meelde,et see mis meid kõiki seob on üks abaras niit ja me ei tea iial millal see puruneda võib.Ärge iial kurtke ,et elu on raske ja halb kuna Mina 6aastane mees ei kurtnud ju kunagi millegi üle minul oli alati kõik hästi.Elu tuleb ise ilusaks elada ja mõeld.Olgu ma teile eeskujuks kuidas peab oma elu elama ilma virise ja vingumiseta. Hoidke enda ümber olevaid inimesi ja saage aru,et elu on üks abaras niit….Ärge kurtke mitte iiialgi…

Armastan Teid igavesti Kallid sõbrad….
TEIE KÕIGI KASPAR!!!!