SIIMU LOOGMA
(21.05.1947 - 04.08.2011)

Üks naeratus katki läks klirinal, Muutus pisaraiks iga ta kild ja Tee ääres hakkas neist õitsema Kurb ära-mind-unusta lill. /Viivi Luik/

Kallis , Siimu!

Mul on väga hea meel, et saatus andis mulle võimaluse saada Sinuga tuttavaks. Ja on väga kurb, et seda aega oli ikkagi nii vähe....

Sa olid ja jääd alatiseks aususe ja intelligentsuse eeskujuks nii minu kui küllap ka paljudele teiste jaoks. Hea oli Sinu juurde tulla nii mure kui rõõmuga - alati oskasid Sa lohutada, otsida väljapääsu, head nalja teha. Sinu huumor oli alati peen ja soe. Sa olid ääretult sooja südamega mees.

Sinu väärtushinnangutes oli kindlasti esikohal perekond. See, millise soojuse ja hellusega hääles mees oma abikaasa-, poja ja tütre, isegi koera, hiljem ka lastelaste tegemistest rääkis, näitas, kuivõrd suurepärane perekonnapea Sa olid. Sa hoolisid ja olid alati olemas, Sa suhtusid alati oma lähedastesse lugupidamisega. Siimu, Sa olid igas mõttes haruldus.

Sa olid Eesti messinduse särav täht, visionäär, algataja, sütitaja, alalhoidja. Sinu endise kolleegina tean kui suure pühendumusega ja kohusetundega korraldasid Sa tööd Eesti Näitustel.. See sama suur süda oli see, mis võttis endasse kõik probleemid ja otsis lahendusi, mis iganes ka need polnud. Sind oli Näitustel näha nii hilisõhtustel kui varastel hommikutundidel. Messikeskus oli Su südameasi. Sa ei mõelnud kunagi, kuidas midagi lihtsalt ära teha, vaid alati kuidas asi paremini saaks. Sa tundsid muret iga lüli pärast, suhtlesid kõigiga alati sõbralikult, tundsid huvi inimeste vastu, hoolimata nende ametikohast. Seda suudavad vaid hingelt suured inimesed.

Sa andsid Eesti Näitustele oma intelligentsusega näo. Sa avasid messe selge, kindla ja targa kõnega - kõnega, millel oli alati sõnum. Sind oli alati hea kuulata. Sa lahendasid kõiki probleeme erudeeritud ja targa inimese moel. Sa ei osanudki teisiti. Kuid ajad muutusid kahjuks. Sinu lahkumisega kaotas Eesti Näitus suure osa firma intelligentsest ilmest.

Sind jätkus kõikjale, Sul oli sotsiaalset närvi nii kodukoha heaoluks kui ka poliitika paremaks ja ausamaks muutmiseks. Sul olid aated, olid aus ja Sa olid tohutult töökas. Sa olid suure lugemusega ja kõrgelt haritud intelligent, kelle kõrval oli igaühel hea olla. Sa oleksid sobinud Eesti presidendiks.

On kirjeldamatult kurb, et Sind enam ei ole. Kui Sa neid ridu loeks, oleks Sul see tekst ilmselt punaseks parandatud, nagu Sa tavaliselt minu tekstidega tegid. Loodan, et andestad.

Aitäh, Siimu, et Sa olemas olid!

Reet