Raivo Kasemaa
(13.08.1948 - 08.01.2005)

Sellest, kelle aeg su kõrvalt viib, on taevas saanud sinu kaitseingel…

Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis.

Las ma jutustan teile loo ühest isast.

Mitte miski pole võimatu ega ületamatu, kui leidub vaid tahet ja häid kavatsusi. Eriti kõiges, mis puudutab inimesi, nende soove ja vajadusi ning heaolu. Klaas on ikka alati pooltäis pigem kui pooltühi.
Isa haual kohtasin kord mõned aastad tagasi vanemat meest, kes oli kunagi tema õppejõud või kolleeg olnud, ta jutustas mulle loo. Oli kord ammu tarvis tal koduaias üks paak maasse kaevata, päris raske töö ning ega ju tol ajal töömehi appi saada nii lihtne polnud. Sellest oli omavahel juttu olnud ja ühel ilusal päeval oligi isa koos oma poistega kohal ning tegi töö ühe õhtuga ära. Teised aina rääkisid, tema tuli ja tegi ära ning viskas villast pealekauba. Nagu muuseas. Ikka rõõmsal meelel ja suure südamega. Inimesi aidata oli tema elus kõige loomulikum asi. Nii nagu elurõõm, entusiasm uute mõtete, huvitavate lahenduste ja elu edendavate teemade suhtes.

Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi ühtegi igavat vestlust olnud, ikka leidus ka kõige tavalisemal teemal erinevaid tahke arutada, asjasse tuli ikka sügavuti minna ja lahendusi tuli otsida. Minu isa oli minu parim sõber. Sõber, kellele sai kindel olla, sest ta oli alati valmis sind kuulama, sind võrdväärsena kohtlema, sind aitama ja hea sõnaga toetama, julgustama.

Noorena uskus ta tingimusteta inimestesse ning nende olemuslikku headusse ning püüdlusse parema poole. Elu andis teadagi oma kibedaid õppetunde ja ma tean, et sisemuses elas ta neid väga raskelt üle. Ei olnud lihtne leppida tõdemusega, et inimesi motiveerivad tegutsema väiklus, kadedus, omakasu ning teadagi ikka see maine mammonaiha. Mitte ideed, vaid ikka asjad. Eks see teadmine lõhkus palju- usku, enesekindlust, usaldust elu ja inimeste vastu. Selle kõige hinnaks oli tervis, mis järjekindlalt aastatega kadus, kuigi piiritut headust ei suutnud see kunagi hävitada.Ta tavatses ikka öelda, et tal ei ole vajadust teatrisse minna, sest elu ise ongi ju üks suurt teater. Tõepoolest,seda ta on, ning selles teatris puhuvad nii mahedad kui üsna karmid tuuled.

Veel ütles ta, et lapsed on ju üksainus suur rõõm ja lapsi ta tõepoolest armastas. Nagu linnupoegade eest, nii hoolitses ta noka vahel palukesi kandes oma laste eest, erilise hoolega aga oma haige poja eest. Surma eel ütles ta mulle, et tunneb end rahulikult teades, et poja heaks on ta kõik enda võimuses olnu teinud ja kuigi tolle elu katkes 14.aastaselt, oli see lõpuks looduse ja mitte inimese kätes. Usun,et taaskohtumine teispoolsuses oli neil kahel südamlik. Kahju vaid, et oma teiste laste ja lastelastega kohtumine võtab veel aega. Teist sellist vanaisa oleks mul oma poistele raske ette kujutada, sest see kõige parem on läinud.

Ei möödu päeva, mil ma isale ei mõtleks, ikka endamisi kujutledes, mida ta ühe või teise asja kohta oleks arvanud, kuidas mingile uudisele reageerinuks. Aastaaegade vaheldudes mõtlen ikka, et nüüd oleksime istutanud, nüüd koristanud, nüüd mustikaid ja nüüd pohli ja jõhvikaid korjanud. Maapoisina oli loodus,usun, et tema põhiline rahu ja tasakaalu allikas. Oma armastust looduse ja liikumise vastu kultiveeris ta visalt ka meisse lastesse. Nii me ikka trampisime koos metsades ja maalapil toimetades ning keegi ei olnud nobedam ega põhjalikum kui tema. Täiesti arusaamatu kergusega täitusid tema kotid ja panged marjadega , samal ajal kui pool metsa või raba oli tal läbi käidud ning meie teised paikselt higistades viletsama saagi saime.Looduses olemine ja sellest jõu ammutamine olid hindamatud väärtused, mille me lapsed ellu kaasa võtsime.

Maailm ja muutused selles oleks teda väga huvitanud. Elame ju pöördelisel ja põneval ajal ning sellest oleks meil palju arutlemise ja filosofeerimise ainest olnud. Tihti taban end mõttelt, et võtaks nüüd klaasi veini ja arutaks õige, mis suunas maailm tema meelest liigub ning mis saab riikidest, rahvastest ja maailma jõujoontest lähimatel aastakümnetel. Siis meenub,et arutada pole enam kellegiga, kellegi nii suurepärase vestluspartneriga.

Loodan,et inimesed suutsid Sulle ikka ka anda ning mitte põhiliselt ainult võtta. Ise püüdsin väga osa oma hingejõust loovutada, aga sulle ei olnud kerge loovutada. Sa ei tahtnud eriti vastu võtta, olles harjunud ikka ise tegema ja teistele jagama. Ühel päeval sai jagatav otsa, justnagu küünal, mis olles põlenud suure ja tugeva leegiga, lõpuks kustub.

Me oleksime tahtnud, et sa oleksid kauemaks jäänud. Aga me oleme tänulikud selle eest, et saime elu sinuga jagada ning sinu südame paistel endid soojendada. See oli vaid üks suur puhas rõõm.

Sa tulid tuppa , ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame-
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

J. Liiv