RAMSES
(30.01.2002 - 19.12.2013)

Kaotus on valus, mälestus jääb…

Ma armusin sinusse esimesest silmapilgust. Sa olid vaid kahekuune, aga kõrvad juba kikkis ja nii tark nägu ees. Sa olid nagu ime - kuulasid, õppisid - sa olid nagu plasteliinist voolitav.
Sa ei hammustanud kunagi kedagi, olid üks suur sõbralik majavalvur. Aga välimuselt nagu tõeline valitseja Ramses - suur ja uhke. Kui aga keegi külla tuli, siis lagunesid suurest rõõmust. Sa olid tõeline sõber.
Ma loodan, et me selle 12 aastaga pakkusime ka sulle head koeraaelu. Sa olid meie peres väga armastatud ja me olime su üle uhked. (vt. pildigaleriid)

Vesi oli su nõrkus - kui voolikust vaid vett tuli, kargasid end hingetuks. Talvel sobisid väga hästi ka lumepallid. Vesi ja lumi ei jätnud sind kunagi külmaks.
Ja midagi polnud teha, ikka oli vaja ju vaatamas käia, mis aiast väljaspool ka toimub. Oma pisikesed tiirud ( ja suvel rabas ujumaski...) tegid ikka. Ja muidugi tegid sa alati sellise näo, et no sina pole küll kuskil käinud....
Eriti tore oli veel see, kui sa arvasid, et sul õnnestus nähtamatu olla ja millise näitlejameisterlikkusega sa esinesid. Ka rähni epopea läheb tänu sinule ajalukku.

Tegelikult on ime, et Sa meil üldse niiakua olid - olime Sind ju kaotamas kui kaelarihmaga aia külge kinni jäid ja juba enam ei hinganud... Tänu Siimu, Sandri ja Meelise kiirele tegutsemisele võitsime Sind elule väga napilt tagasi... ja Sa rõõmustasid meid veel mitmeid aastaid.

Sa jääd meie südamesse alatiseks. Sinu aeg sai täis, sa elasid väärika ja pika koeraaelu.
Ootasid kogu pere koju ja läksid siis ära koertetaevasse. Olgu sul seal hea. Ilmselt oled nüüd juba seal koertevaarao.
Me oleme väga õnnelikud, et saime sinuga nii kaua koos olla. Sa olid nagu lotovõit.

Me jääme sind väga igatsema...
Sa olid parim koer üldse.