Mare Kukk Grönbjerg
(15.01.1964 - 21.09.2006)

Üks naeratus katki läks klirinal, Muutus pisaraiks iga ta kild ja Tee ääres hakkas neist õitsema Kurb ära-mind-unusta lill. /Viivi Luik/

Sa olid nagu päike

Kallis Mare!

Sa lahkusid ülekohtuselt vara. Maailm on täis ebaõiglust ja Sinu lahkumine on selle ere näide. Olid karismaatiline ja elujaatav, andekas mitmel rindel, söakas, julge, alati tegutsemisvalmis, täis seiklusjanu....
Sa olid nagu päike - nägu alati naerul. Sinu helisev naer, see kõlab praegugi kõrvus. Ei mäletagi Sind kurva vöi mossitavana. Töesti, seda ei kujutanud Sinu puhul ettegi....
Sa olid üliaktiivne, tegid kõike, võtsid kõigest osa ja jõudsid kõike, isegi juba haige olles. Sinu kiiluvees sai nii mönigi arem ja tagasihoidlikum meist oma esinemisristsed, oli selleks siis laul, tants, rühmvöimlemine, melodeklamatsioon – mis iganes.
Sa olid muusikainimene. Laulsid koorides, ansamblites, mängisid klaverit, kitarri. Sealjuures ei saa märkimata jätta seda, et kuna Sa olid vasakukäeline, siis kitarri mängimiseks võtsid Sa selle lihtsalt teistpidi kätte...

Oma lühikeseks jäänud elu jooksul saavutasid Sa palju. Jõudsid saada emaks kahele pojale, elada nii Rootsis, Norras, Venemaal kui Taanis. Igal maal oskasid Sa sulanduda ühiskonda, õppida ära sealse maa keele, saada "omaks". Ei teagi mis keeli Sa kõiki veel oskasid, aga igatahes kuulusid nende hulka inglise-, soome-, vene-, norra-, rootsi- ja taani keel. Ja samas jõudsid Sa veel teha magistritööd.

Saatus oli Sulle jaganud heldekäeliselt andeid, kuid kahjuks sama palju ka valu, muret ja vaeva. Nõudis erakordselt suurt vaimujõudu võidelda nii raske avarii läbi teinud poja Martini elu eest kui ka samaaegselt omaenda algava haigusega.
Kui palju oleks Sul olnud oma poegadele, oma lähedastele ja maailmale veel anda!
Sa olid alati väga tähelepanelik ja kaasaelav nii oma poegade kui kõigi Sinu lähedaste ja söprade suhtes. Olid erakordne inimene - inimene, kes tõesti hoolis.

Paadunud optimistina oskasid ikka asjades ja olukordades näha positiivset ja kitsaskohtade üle nalja visata. Sul oli fantastiliselt nakatav naer ja mõnus huumorimeel. Sinuga oli alati tore ja lõbus koos olla ja meil on väga hea meel, et saime olla Sinu sõbrad.

Sinu elu oli nagu komeedi sähvatus taevalael - Sa põlesid kiiresti ja ereda leegiga ning kadusid siis, kuid iga viimne kui sekund sellest elust oli täiega elatud.