Linda-Johanna Kivi
(12.12.1918 - 26.08.2007)

Üks naeratus katki läks klirinal, Muutus pisaraiks iga ta kild ja Tee ääres hakkas neist õitsema Kurb ära-mind-unusta lill. /Viivi Luik/

On sulgunud Su kaunid pääsusilmad
ja kahvatunud kirsimarjasuu.
On vaikinud Su kaunis häälekõla
nii vaikselt,vaikselt lamad nüüd.

On elumured jäänus seljataha
süda vaikinud on igaviku teel.
Ei ole muret ega valu
nii vaikselt,vaikselt lamad nüüd.

Su jalg ei iial astu õuemurul,
ei käsi lükka laubalt juust.
Su kaunis kuju hinges püsib
kui imekaunis muinasloos.

See armastus mis südamest sa andsid
Su hellus õrnus,hoolas meel,
Me kohal valguskiirena veel loidab
ja saadab meid me eluteel.

Nii vaikselt,vaikselt lamad nüüd,
ei ole muret ega valu.
Kui hetk on möödund eluviiv
ja igaveseks sind siit viind.

Sa sündisid Simuna lähedal Koila külas.Juba varakult pidid hakkama tegema rasket talutööd kuna ema oli haige. Noorelt abiellusid oma küla poisiga ja sünnitasid kaks tütart. Kuid Su rahutu meel kutsus Sind paremat elu otsima. Nii alustasid Sa Tallinnas,algul müüjana, hiljem kohviku Tallinn ettekandjana. Siit leidsid endale ka uue kaaslase eluteele: väärika ning rahumeelse mehe kes aitas kasvatada ülesse Sinu kaks tütart ning lisandus ka veel kolmas ühine tütar.
Olid kui helge täht meie seas.Sinu energia ja elurõõm,sinu helesinised silmad ning helisev hääl,saadavad meid praegugi veel. Sinu tundeline hing on jätnud meisse kustumatu kaotusvalu.Sinu süda oskas anda ja armastada,Sa elasid läbi oma südame ja võib olla seetõttu väsis ka süda lõpuks.Liiga palju oli muret ja raskusi.
Omada sellist suurepärast Ema,see ei ole kindlasti igaühele osaks saanud. Oleme õnnelikud,et meile oli antud niipalju aastaid koos olla. Osa saada Sinu elurõõmust,elutarkusest ja juhatusest.
Sinu tütred