Vladimir (Tim) Heinrichsen
(04.01.1929 - 29.01.2009)

Võivad teed küll lahku viia, Lained kanda kaugele. Aga mälestus viib sinna, kus kord koos me olime.

Elu on laul, nii habras ta viis, Heliseb korra ja katkeb siis…..

Vladimir (Tim) Heinrichsen sündis 1929. aastal 04. jaanuaril Tallinnas Eugenie ja Rolf Heinrichsen'i perekonda esimese lapsena. 1933.a. sündis noorem vend Harry.
Hariduse omandas Tallinna Rahumäe algkoolis, Narva I algkoolis, Tallinna Nõmme Gümnaasiumis ja Tallinna Tehnikumis, hiljem Tallina Poliütehnilises Instituudis ja Peterburi (Leningradi) Elektrotehnilises Sideinstituudis, mille lõpetas 1957. aastal raadioinsenerina. Töötas aastaid Raadiokomitees, Vabariiklikus Raadiokeskuses ja RPI "Eesti Projekt", kus projekteeris raadioreleeliine ja raadio- televisioonijaamu.
Aastast 1959 oli aspirantuuris TPI-s. Tehnikakandidaat aastast 1966 ja aastast 1969 omas dotsendi kutset.
Aastast 1962 alustas TPI-s raadiotehnika eriala kujundamist. Aastatel 1966-1976 oli Raadiotehnika kateedri juhataja, dotsent 1976-1993 ja erakorraline professor alates 1993. aastast. Stažeerinud Moskva, Peterburi ja Minski raadiotehnika instituutides. Teaduslik tegevus oli seotud signaaliteooriaga ja signaalitöötlusaparatuuri loomisega ning vastavate loengukursuste esitamisega. Põhikursuseks olid "Raadiotehnilised ahelad ja signaalid" ning mõningad telekommunikatsioonialased kursused.
Sellel ajal reisis Tim palju ja lisaks Nõukogude Liidule, pole Euroopas vist maad, kus Tim ei oleks käinud seoses teadustöö ja konverentsidega.
Samuti pärineb tema sulest üle saja publikatsiooni, sealhulgas üheksa õpikut ja õppevahendit, 53 signaalitöötlust käsitlevat artiklit, kaks autoritunnistust, üle 20 ENE ja Eesti Entsüklopeedia ning populaarteadusliku artikli, neliteist nimetust metoodilisi publikatsioone ning kümme nimetust konverentsi teese.
Teadustegevuse põhirõhk oli asetatud signaalitöötlemismeetodite rakendamisele ja vahendamisele, hüdroakustiliste ja kõnesignaalide spektri analüsaatoritele ja automatiseeritud mõõtekompleksidele.
Eksponeeritud tööde eest on saadud üks kuld- (1987) ja üks pronksmedal (1961) Rahvamajanduse saavutuste näitusel. Erialaga oli seotud tegevus juhatuse liikmena Eesti Raadiotehnika ja Elektroonika Ühingus, Eesti Elektriinseneride Liidus, Eesti Elektrotehnika Standandiseerimise Komitees ja R/E Eesti Telekom haldusnõukogus ning episoodiliselt mitmetes teistes organisatsioonides, sealhulgas mitmete erinevate konverentside korralduskomiteedes.
Tegemist oli erakordselt särava, targa ja aktiivse isiksusega, kuid vaatamata sellele jäi ta alati tagasihoidlikuks ja teistega arvestavaks, pälvides kolleegide ja tudengite lugupidamise.

1957. aastal abiellus Tim Evi Siguriga, kellega tutvusid juba lapsepõlves Nõmme mändide all, kuid taaskohtusid Peterburis Neeva kallastel. Evi õppis Peterburi (Leningradi) Pedagoogilises Instituudis. Abielust sündis tütar Ruth (Heinrichsen) Oltjer, kelle nimi on tulnud Timi sünnipäeva järgi (Timi sünnipäeval on Ruthi nimepäev). 1982. aastal said Timist ja Evist vanavanemad, sündis nende tütretütar, Britta ja 1989. aastal tütretütar Gretta.
Timi suuremad hobid on seotud merega - kalapüük ja purjetamine. Hiiumaal, Kassaris taastati sõpradega vana talumaja, et suvepuhkust mere ääres veeta. Ka autod on tema elus "juhtivat" rolli etendanud, talle meeldis autoga rännata kaugetel maadel (pea iga suvi sai kuu aega autos elatud). Sai reisitud Karpaatidesse, Poolasse... Talviti võeti ette suusareise Lõuna-Eesti kuppelmaastikel, lapselastega sai ka Nõmme metsades suusatamist harrastatud.
Pimedatel talveõhtutel, kui meri jääs ja purjekas talvitus kail, tegeles Tim suguvõsa kroonika kirjutamisega. Üles said märgitud tähtsaimad sündmused ning elulood.
Oma lähedaste mälestuses jääd Sa ikka muheda huumorimeelega vanaisaks.
Puhka rahus!