Kallu Meikar
(25.03.1930 - 29.01.2009)

Sellest, kelle aeg su kõrvalt viib, on taevas saanud sinu kaitseingel…




Karm talvepäev võttis mul käest,
viis teele, kust tagsi ei tulda.
Pikk elutee veeres tähtede maale...
Jääge hüvasti armsad !

Lahkus kallis abikaasa , isa , vanaisa ja vana-vanaisa .

Kallu sündis viimase-kümnenda lapsena peres - Virumaal Palmses. Lapsepõlv oli sul raske. Kohe pärast sinu sündi suri ema Helene. Olid nelja aastane , kui teie suurde perre tuli kasuema Sofie koos oma kahe lapsega , Sofiest sai teile kõigile üsna varsti tõeline ema .Ema, keda sa veel oma elu viimastel tundidel meenutasid heade sõnadega. Olles ise meelte segaduses , oli mamma / Sofie/ sinu kõrval ja söötis sind . Tuli ka veel see meelde , et ema Helene puhkab Ilumäe kalmistul .
Läbi raskuste suutsid sa lõpetada mitmeid koole , omandades erinevaid erialasid . Sa olid agronoom , mehhaanik , traktorist jne . Ei olnud tööd mida sa ei osanud teha . Rajasid oma kodu. . Sa olid väga hea pillimees ja ei olnud pilli , mida sa ei osanud mängida . Akordion oli see pill , mis meid viis kokku 1952 aastal ja jäime kokku 56-ks aastaks . See pillimäng koos lauluga oli nii võluv , mis ei unune kunagi . 2008 . a. 5. aprill oli meil 55. pulma aastapäev . Lubasid veel siis ,et 60 tuleb ka . Aga oh ei - saatus tahtis teisiti . Kohtusid sellel päeval veel oma lähedaste sugulastega - õdede vendade lastga . See oli ilus päev - meie viimane pidupäev . Kokku tuli kuuskümmend inimest . Ja vähem kui aasta möödudes pulmapäevast saatsid need 60 imimest sind viimsele puhke paigale .
Sa olid tubli isa oma neljale lapsele - kahele tütrele ja kahele pojale . Olid ilusad aja . Olime noored ja nautisime elu koos lastega . Oli ka raskeid ja halbu aegu . Kõik suutsime koos lahendada ja üle elada . Rajasime koos oma kodu , kus olime õnnelikud . Kõik halb ununeb ,jääb järele ilus ja hea mälestus . Sul on kaksteist lapselast ja sa oled kolmekordne vana-vanaisa .
2006 . a. 23 veebruaril suri meie vanem poeg Urvo - kuu aega enne oma 50 . sünnipäeva haigusesse , millest ei ole tagasiteed . See oli väga raske kaotus meile .
Alates 2005 . a. juuni kuust hakkas ka sinu tervis halvenema . Poole aasta jooksul elasid sa üle kolm insulti ja raske reieluu murru operatsiooni . Aga sa olid tubli , elasid kõik vapralt üle ja paranesid hästi ,sest sul oli tugev elutahe . Ütlesid alati , et vähemalt kümme aastat elan veel . Kuid saatus tahtis siiski teisiti .
See läks kõik nii kiiresti , kõik tuli nii ruttu . Ei uskunud sa ise ka seda , kuni rääkisid minuga . Kõik oli mulle nii kohutavalt raske , et ei suuda seda kirja panna . Ainult kuu aega ja kõik ...
29.detsembril 2008 . a. selgus onkoloogia lõppdignoos - haigus , millest tagasiteed ei ole . Sama mis poeg Urvolgi . Kuni 22 jaanuarini oli veel sul arvamus , et kõik on tingitud lihtsalt väsimusest ja lootsid paraneda . Tekkinud olukorda teadsin ainult mina . See kõik oli ainult kaheksa päeva , kui sa ei suutnud enam minuga aeg ajalt õiget juttu rääkida . Tegid oma toimingud kõik ja isegi sõid . Olin kõik need uneta ööd ja päevad koos sinuga , sinu kõrval . Elasin koos sinuga mured ja valud , kuid saatus tegi õnneks nii , et valusid oli väga vähe .Aga ikka ja jälle sa kordasid et kõik läheb mööda , kõik saab korda . Jõudes meelte segaduses aegajalt lapsepõlve ... Teadsin ,et sind varsti enam pole , aga ma olin kogu aeg sinu kõrval. Palju kordi hüüdsid valju häälega : " Dauno-Dauno , tule siia ,kus sa oled !" Dauno on noorema tütre Elle poeg , kes oli talle väga armas lapselaps . Dauno käis päev enne surma veel vanaisa vaatamas . Täpselt kolmkümmend tundi enne südame seiskumist tuli ta veel mõistusele ja ütles : " Tead , see polnud ikka mamma / Sofie / , kes mind söötis , see olid ju sina Rutti ." Küsisin , kas sa tunned mind . Ta vastas : "Muidugi tunnen , oled Rutti" , ja võttis minu käe enda kätte . Järgmine lause oli : " Pole midagi , kõik saab korda , elame edasi , saad uue ilusa auto ja sõidad ." Käsi vajus koos minu käega ja silmad sulgusid pooleldi . Need olid viimased laused . Algas raske hingamine - väga raske ... Ei ühtegi sõna enam , ei ühtegi liigutust - nii täpselt kolmkümmend tundi . Panin ta käed rinde peale teki alla ja sinna nad nii jäidki . Kell oli 11.25 29 . jaanuaril kui sulgesin ta silmad jäädavalt . Ei suutnud sa kallis enam võidelda . Olid eelviimane lahkunu oma kümneliikmelisest laste perest .
Kui seda kõike kirjutan , on nädal möödas sinu surmast . Laual raami sees , on sinu pilt .Iga päev põleb küünal sinu kõrval . Oled kogu aeg minuga igal sammul . Ainult tugitool , millel istusid juba kaunis kaua aega iga päev , jälgisid minu toimetusi ,on tühi ja kuhu sa enam kunagi ei tule istuma . See on nii valus ja kurb . Palju jäi veel meil tegemata . Oleksime võinud ju veel kaua koos elada oma ilusas kodus . K u i d ...
Puhka rahus kallis Kallu - sinu kodu on nüüd tähtedemaal - kus kord kohtume .

Leinav abikaasa Rutt

Sinu hauakääpal Tallinna Rahumäe Kalmistul on tuhanded lilleõied lähedastelt - mälestamas sind .



Kaastundeavaldused:

kallu meikar - 01.26.15:

Remember - 02.07.14:
Mälestused ei kao!

Reet - 12.28.12:
Kaastunne!

Rutt Meikar - 01.28.11:
Täna 29jaanuaril 2011.a.möödub juba kaks aastat sellest,kui sulgesid silmad jäädavalt.Kõik see oleks nagu eile olnud.Kuidas küll igatsen sind koju tagasi.

Kui oleks elu ka nii ilus kui Sina.Kui oleks mul miski,mis asendaks Sind.Mu mõtted on Sinuga,seal kusSu hing.

Kallu,kui Sa näeks-Sinu hauakääpal ei kustu küünlaleegid kunagi-ei ole lilledeta sinu rahula.Puhka rahus.

Sind leinav abikaasa Rutt.

Rutt Meikar - 01.30.10:
Sa lahkusid hüvasti jätmata läbi kurjade tuulte. Läksid talveöösse, kuu valgustas Su igavikuteed. Kodu nüüd Sul seal, kus on linnutee, see helendav rada, kui sädelev kee...

Aga kodu, kus elasime koos viiskümmend kuus aastat on tühi tänaseks juba aasta-kurb, külm ja kõle. Nii väga igatsen Sind koju tagasi... aga tean, see on koht kust tagasi ei tulda.

Leinav abikaasa Rutt.