Heino Tikerperi
(08.01.1940 - 08.04.2008)

Mu kaotus on suurem
kui aimasin ma
Tahaks olla Su juures
kui olla veel saaks.

Abikaasat,isa,hingesugulast ja sõpra mälestavad esimesel surma-aastapäeval abikaasa ja tütar.

Pole sõnu,mis leevendaks valu
Sinu kaotuse puhul...
Oli armastus,rõõm,
Oli elu ja töö .
Jäänud nukrus ja valu
Ja lõputu öö ...


Minu kallis issu lahkus meie seast aasta tagasi...Nii vähe sõnu,et väljendada ühe maailma lõppu...Ehk ka enamat,sest nagu ema ütleb...Sa läksid ja viisid meie elu kaasa...
Su elu polnud kerge...Vanimana kolmest vennast tuli Sul varakult iseseisvuda...algul tihedad kolimised,ema surm,siis isa hukkumine paberivabriku katla õnnetuses,kui Sina alles 15-aastane...vendade eest võtsid hoole teised...töö,ametiõppimine,mis jätkus ka hiljem,läbi aastate , ja tegi Sinust mitmekülgse masinamehe,kelle ärgas vaim huvitus maailma asjadest läbi elu...
Siis teenistus vene sõjaväes,kiiritatud aladel ka veel...Sellest jäi jälg Su terviselegi,mis küll veel aastaid vaid ebameeldivusena väljendus,niipalju kui meie teadsime.Siis tuli pööre,sugulast kü- lastades tutvusid emaga,kes rabas Su jalust...Järgnes ülimalt romantiline periood,kus Sa tegid kõik,et teda võita,kaasa arvatud sedagi,et käisid teda õhtuti koju saatmas,milleks tuli läbida terve linn jalgsi kaks korda ...
Siis tuli abielu,lapse sünd ja uued kohustused,mis ehk tulid liiga vara,kuid mis vaid harva kutsusid Sinus esile tõsisemat protesti...Haige laps,rahamured...ja naine,kes toetas ja aitas Sind kõ iges,mis vajalikuks osutus...
Ja kui palju kogunes toredaid mälestusi,mida nüüd hoida kui kullavarandust...Nagu see,kui Sa tulid mind vaatama sanatoorse laagri vanematepäeval ja teised jooksid läbi metsa,kilgates,et minu vend tulevat külla ja imestasid lõputult kuuldes,et tegu hoopis isaga.
Aastad möödusid..
Elu läks...Tihti paluti Sind appi igasuguste asjadega...küll tuttavate,küll sugulaste poolt,kunagi Sa ei öelnud ära,kui asi oli Sinu võimuses,,,
Ja oli Sul ka kaks väga rasket üleelamist...kui lahkusid Su mõlemad vennad,nooremad ju pealegi...Kuidas Sa ohkasid,et oled nüüd veel ainsana järel...ja kuidas Sa süütasid alati küünlad rõdu peal vendade tähtpäevadel ja mälestasid neid ka kõigil surnutepühadel...

.Ja siis tuli katastroof....Aastase vahega tütre halvatus ja autoõnnetus,mis röövis Sinu lõpuks ometi täitunud eluunistuse,oma auto kõrval ka Sinu tervise...Ja kõige selle põhjustaja isegi ei pidanud tasuma tekitatud kahju eest nii,nagu peab,sest oli aeg,mis sõi raha väärtust pöörase kiiruga...Auto-õnnetuse trauma tõttu tekkis Su tervises hädasid kui seeni pärast vihma...See kõige hirmsam diagnoos jäi siit Su pea kohale kummitama lõpuni,kui olemasolev kasvaja alge arenes viimase astme vähiks õnnetuses saadud hoobi järel...Me varjasime seda Su eest kaua,sest kartsime,et Sa pole piisavalt tugev...Arstid ei arvanud niigi palju,kuid kui Sa jälle nende ette ilmusid,maarohtude tarvitamisega tagasi võtnud kaotatud 36 kilo,nimetasid nad Sind küll raudmeheks,küll imemeheks,ja arutasid,et sel mehel peab küll eriline missioon elus olema...Kuigi Sul nüüd faktiliselt tervet kohta enam polnudki,samuti veel peale avariid tekkinud unustamine,olid Sina veel 15 aastat meie jalgadeks,sest ka ema süda ei pidanud vastu kõigele toimunule ja sellega kaasnevale ,ning arstide poolt maha magatud raske infarkt tegi temastki püsiva koduseinte vangi...Nii jäid Sina veel aastateks meie poeskäikude ja muude asjaajamiste tegijaks...kui süvenev unustamine asju komplitseerima kippus,ajas ema jutud telefoni teel ära ja Sina käisid kohal,kus vaja,tõid ja viisid pabereid,käisid apteegis ja poes...ka veel kuu aega enne lõplikku lahkumist...Ise juba nii nõrk,et koju jõudes seisid esikus,jaksamata edasi liikuda enne maha istumata.
Kui palju on mehi,kes põlastavad koduseid toimetusi...Pähh!Sinu käed jõudsid igale poole,kuni haigus veel lubas,esimesel paaril aastal peale ema infarkti,kui ta ei saanud vähimatki teha ilma valudeta,olid Sina see,kes kõik vajaliku tegi,ja polnud Sinus seda meeste upsakust,et see või teine on naiste töö ja Sina ei tee!
Ja kui Sul oli muresid vaja kellegagi jagada,tulid Sa ennemini minu juurde,et ema mitte erutada, tema südame pärast.
Kui ema oli peale infarkti täiesti maas,olid Sina see,kes peale minu operatsiooni truisti mind päevade kaupa haiglas abistamas käis ja siis koju läks ja seal ka vajalikud tööd tegi.Veel surmatunnini ei saanud Sa üle solvumisest,et leidus inimesi,kes arvasid,et Sul mingid räpased motiivid nii palju aega naistepalatis veeta.Analoogne lugu inimeste rumalusest vaevas Sind meile pesu ostmisega nii,et lõpuks palusid mu sõbranna endaga kaasa meesmüüjale selgitama,et Sa mitte endale naistepesu ostmas ei käi.
Ka siis kui Su haigus oli võtnud uue pöörde,olid Sa abiks nii kodus kui väljas...Nii palju,kui jõud lubas...Ehk see pidev liikumine oligi koos maarohtudega selleks imeraviks,mis lubas Sul vastu pidada 15 aastat haigusega,kus arstid ei anna tavaliselt enam kui aasta,ning seejuures neid nii kardetud supervalusid oli Sul alles päris lõpus paar hoogu,ja muidugi viimane 24 tundi....
Kuidas Sa viimase lõpuni muretsesid,et ei jõua kõike korda teha enne,kui tuleb lahkuda...et tuleb meid jätta keset tegemata töid.....Tõsi,me mõistsime,et sõltusime Sinust palju,kuid kui katastroofiliselt,hakkasime mõistma alles siis,kui Sa olid läinud....


On ju tihti nii...

Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...
Emil Tode''Piiririik''

Aga siiski leidub meil veel häid inimesi,kes vaatamata oma hädadele püüavad siiski abiks olla...

Kuid kõige rohkem tunnen ma puudust meie vaidlustest...Ema seda ei mõistnud...aga veel eriti sealt alates,kui mu suhtlusring jäi piirduma vaid Sinu ja temaga,oli minu jaoks saanud eluliselt vajalikuks uute ja huvitavate faktide,loetu,telekas nähtu...läbiarutamine Sinuga,ja asjade tihti tulinegi selgeksvaidlemine meie arutelude käigus...Nii et mina ei kaotanud mitte ainult isa ja asendamatu toe selles elus,vaid ka hingesugulase ja südamesõbra ...No ja ema kaotus on hoopis omaette peatükk,mida mõistavad vaid need,kes on kolmveerand elu teise kõrval elanud.
Kas kuuled,kuis nutab su kodu --
Su puudust leinates sääl.
Talle kaaslaseks vihmade sadu,
Kus piiskadel pisara hääl
Sa oled meiega iga päev ja iga tund...Sa oled küll lahkunud,kuid armastus sinu vastu kestab igavesti...