Urvo Meikar
(27.03.1956 - 23.02.2006)

Valus on mõelda, Et sind enam pole Ja iial Sa meie juurde tagasi ei tule…

Mälestus viib mind kalmule
kus mullapõues puhkab pojake!
Seal vaikselt vilgub küünlatuluke
ja unelaulu laulab neile tuuleke!



Kustus elu , vaikis valu , mälestus ei iial kao!

Armas poeg-nii palju jäi käimata radu , nii palju jäi tundmata rõõmu , nii palju jäi leidmata õnne , nii palju jätsid pisaraid mulle .
Täna kui panen mälestusi kirja sinust , möödub juba neli aastat sellest kui sulgesid enda silmad jäädavalt . Raske haigus viis sind meie keskelt . Sinu abikaasa ja kolm tütart koos meiega jäid sind leinama . Ka isa lahkus juba aasta tagasi raske haiguse tõttu meie keskelt . Vend ja õed meenutavad sind tihti kui head ja abivalmis venda .
Urvo oli peres teine laps . Ta oli tore pontsakas lokkispeaga poiss . Oli hea laps . Üsna pea sai ta ka vanaisa ja vanaema lemmiklapseks . Koolis oli ta keskmise õppetasemega laps , aga ta oli heasüdamlik sõbralik . Aeg läks ja peagi oli tal oma pere ja elu . Elu läks oma rada oli halbu ja häid päevi nagu ikka . Ta oli hea südamega , vaatamata kõigele . Ei unustanud ta kunagi kedagi , ema isa sünnipäevad , emadepäev , kõik oli tal alati meeles . Sõprade ring oli tal suur .
Raske on mõelda , miks küll saatus on nii karm . Kurb, väga kurb . Miks sa küll ei oleks võinud olla oma pere keskel näha kuidas sinu lapselapsed sirguvad , keda on tänaseks juba kaks tublid pisipoissi
ja olla neile toeks . Olla ka minule toeks ja abiks nüüd kui isa ka pole enam meie keskel .
Armas poeg maga vaikselt , puhka rahus , minu süda on sinuga . Mälestuste päiksekullas jääd sa ikka minuga .

Sinu ema, Rutt Meikar 23.02.2010 . a.

Urvo puhkab Harjumaal Harju Risti kalmistul oma pere läheduses . Samal kalmistul puhkab ka Urvo äi Eeri Ulm keda ta väga austas ja armastas .