Hardi Kaljurand
(01.04.1959 - 05.03.2010)
Maga vaikselt, puhka rahus –
Südamed on Sinuga…
Mälestuste päiksekullas
Jääd Sa ikka meiega.
Valus on mõelda, Et sind enam pole Ja iial Sa meie juurde tagasi ei tule…
Meie isa oli paigalpüsimatu, suure südamega ja abivalmis. Alati, kui me isalt abi palusime, oli ta meie jaoks olemas ja tuli nii kiirelt kui sai. Isa õpetas meile palju ja tema õpetused elavad meis edasi ja neid jagame meie omakorda oma lastele. Isaga veedetud aega jäi liialt väheks, nii palju oleks veel tahtnud talle öelda ja nii palju asju temaga koos teha.
Meil on südamest kahju, et ma ei käinud viimasel ajal enam nii tihti isa juures, et me ei helistanud talle iga nädal, et me ei öelnud talle, et me teda armastame ja et ta meie jaoks tähtis on. Loodan, et ta teadis seda ning et ta jälgib meid vennaga nüüd pilvepiirilt. Teame, et meil on nüüd mõlemal oma KAITSEINGEL, kes meid kunagi hätta ei jäta. Meil on hea meel, et meil just selline isa oli ja me lubame sulle kallis isa, ME EI UNUSTA SIND MITTE KUNAGI JA EI LASE SU MÄLESTUSEL KUSTUDA!!!
Mis aitaks hüüe, ära mine veel!!!
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga.
Mind pole seal- ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all-
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõlluna paistan päiksena suvel-
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde-
neid vaadates olla võid päris kindel, et laulan
seal eemal koos nendega-
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb-
mind pole seal, see polnud mu surm.