RIHO SENKEL
(26.03.1960 - 02.04.2010)

Sellest, kelle aeg su kõrvalt viib, on taevas saanud sinu kaitseingel…


Oled alati meiega...

Ma mustas öös näen valget laululindu,
kes vahel lendab südameks mu rindu.
Mu südamelt ta nokib raske kivi,
sel tunnil tunnen Nimetuse Lindu.

Ma mustas öös näen valget laululaeva,
ta kohal lindu hoidmas seda laeva.
Ta vahel laskub minu silmamerre.
Sel tunnil avab Nimetuse Taeva.

Ma mustas öös näen valge küünla sära,
ja lind ja laev on meelest lennand ära.
Ja selles säras ilmub valge hingus,
mis musta öö ja küünla puhub ära.
/J.Viiding/



Kaastundeavaldused:

Meeri - 06.28.11:
Sa olid mu klassivend Ulvi koolist ja koolivend Räpina Sovhoostehnikumist. Uskumatu, et Sind enam ei ole ja ma sain seda teada alles nüüd, interneti kaudu. Neil harvadel kordadel kui toimusid klassikokkutulekud või kooli kokkutulekud Räpinas, ei saanud me kokku. Kord ei olnud Sind kohal, teinekord ei olnud mind. Kooliajast meenud ikka poisikeselikult heatujulisena. Kui teised poisid pidid musklitega asju selgeks rääkima, siis Sinul oli alati hea nali käepärast võtta, mis tegi relvituks iga ründaja. Mäletan, et joonistasid klassitahvlile väriseva inimese, no mitte igaüks ei tule selle peale, et värisevat inimest joonistada ja veel nii andekalt.

Sinu pildilt vaatab vastu sama soe tuttav-sõbralik naeratus. Ma ei tundnudki Sind täiskasvanud mehena. Nii läksid aastad, lootsin ikka, et ühel klassikokkutulekul õnnestub ka Sind kohata ja küsida, kuidas Sul elu on läinud? Kindlasti olid õnnelikud need inimesed, kellega jagasid ühist, aga nii lühikeseks jäänud elu.



Ükskord tolmuks me muutume õitel looduse rüpes,

ja kusagil lõputa teedel ükskord kohtuda siiski veel võime...



Mälestades Meeri