Jakob Pank
(14.08.1914 - 26.07.1997)

Sa andsid, mis Sul oli anda, Tööd tehes kulus eluniit. Sa kandsid, mida suutsid kanda, Ja jäädavalt siis lahkusid.

Sa olid parim isa üldse!

Ma sündisin Sinu ellu alles siis, kui Sa olid juba 50. Selleks ajaks olid Su elu parimad aastad kindlasti juba möödas, aga mul on väga hea meel, et ma sain sellegipoolest 33 aastat Sinu tütar olla.

Sinu kohta öeldi alati, et sa oled kuldsete kätega mees. Sa olid laheda Saaremaa huumoriga ja alati lugupeetud. Ma soovisin enda lastele just samasugust isa nagu olid Sina mulle. Sul oli alati minu jaoks aega, Sa olid mõistev ja hooliv. Sa olid eeskuju.

Sa olid hämmastavalt töökas. Hiliste õhtutundideni kopsisid Sa keldris või nokitsesid garaažis auto kallal. Sa polnud küll kõrgelt haritud, kuid Sinus oli nii tohutul hulgal sisemist intelligentsi, et olin Sinu üle alati uhke.

Kui me õhtuti söögilaua taga istusime, rääkisid Sa sageli oma möödunud elusündmustest. Saatus oli Sinu teele ränkraskeid katsumusi veeretanud - küll erinevaid riigikordi, sõdu ja õnnetusi - ometi tundus see kõik mulle tol ajal tohutult põnev.

Sa sündisid Saaremaal, Lümanda vallas, Mihkli ja Marise peres teise pojana. Enne Sind oli peres vanem vend Arnold, Sinust hiljem sündisid vend Bernhard ja õde Aliide. Oli tsaariaeg. Kuna Saaremaal oli talvel tööd raske leida, tulid Sa juba16-aastasena ära Tallinna, kus kohalikud saarlased Sind Kiili Paaditööstusesse tööle võtsid.

Sõjaväeaastad veetsid Sa Eesti Vabariigi sõjaväes, teenides Aegna saarel helgiheitja meeskonnas. Pärast sõjaväge, 1938. aastal, abiellusid Sa oma esimese naise Salmega, paar aastat hiljem sündis Teil tütar Marve. See oli kindlasti Su elu kõige ilusam aeg, mis kahjuks lõppes koos esimese Eesti Vabariigiga. Eestlust kandsid Sa oma hinges ja südames kogu oma elu.

Algas sõda. Tuli kaitsta äsjasündinud tütart ja naist sõja eest ning samal ajal ka perele elatusvahendeid muretseda. Nagu Sa ise ütlesid, päästis Sind küüditamisest ainult see, et ka venelastele oli vaja kedagi, kes oskas paate ehitada. Sinu juttudest meenub ka ebaõnnestunud põgenemiskatse vabasse maailma (öösel oli mingi sild õhku lastud ja Sa ei jõudnud perega õigeks ajaks põgenevale paadile - silla nime ma kahjuks enam ei mäleta).
Tuli kodumaal ellu jääda. Sa viisid naise ja lapse maale sõjapakku ja saite nõnda hakkama.
Sõda sai läbi ja elu hakkas normaliseeruma. Kiili Paaditööstus natsionaliseeriti osaliselt ja asemele moodustati Artell "Rool", mis koosnes ikka nendest samadest Saaremaa laevaehitajatest.

1952. aasta oli kindlasti Sinu elu kõige traagilisem aasta. Kusagil Balti jaama juures toimus veoauto ja mootorratta saatuslik kokkupõrge. Mootorrattal Sinu kaasasõitjaks olnud abikaasa Salme sai kokkupõrke tagajärjel silmapilkselt surma. Sina lamasid 3 nädalat koljuluumurdudega haiglas ning nagu Sa ise ütlesid:Seewaldi hull valmis. Arvati, et sellest seisust Sa välja ei tule. Ometi Sa tulid. Tütar Marve oli siis 11-aastane.

Kaks kuud hiljem suri ka Salme ema, kes ei toibunudki oma ainukese tütre surmast. Sa jäid tütrega kahekesi.

1955. aastal abiellusid Sa Helgiga. Tol ajal köitis Sind motosport, Sa olid võistlustel rajakohtunikuks ning osalesid aktiivselt ka muudes lemmikspordialaga seotud tegemistes. Tööl valmistasid Sa laevamudeleid, küll filmide tarbeks, küll kakuamide ujuvuse parendamiseks. Hakkasite koos Helgiga Nõmmele maja ehitama. Pärast päevatööd sõitsite bussiga Nõmmele, ehitasite oma kätega nii kaua kui jõudsite ning viimase bussiga taas linna tagasi.

1964. aasta tõi Sinu ellu taas suuri muutusi - kõigepealt said Sa vanaisaks Marve pisitütar Piretile ning ainult mõned kuud hiljem sündis Sinu teine tütar Reet. Paar aastat hiljem said Sa veelkord vanaisaks tütretütar Kaiale. Sa nautisid neid väikseid tirtse enda ümber ja püüdsid jagada oma tähelepanu kõigile.

Kõrge vanuseni käisid Sa ikka tööl kunagisest Kiili Paaditööstusest ja artellist "Rool" väljakasvanud Kolhoosidevahelises Laevatehases ning olid tööl väga hinnatud ja austatud töömees Muidugi ei pidanud Sa grammigi neist kilisevatest ordenitest, mis Sulle tubli töö eest rinda riputati, kuid mida Sa hiljem kordagi ei kandnud. Samas aga andsid need aurahad tunnistust sellest, kui hinnatud ja kuldsete kätega töömees Sa tegelikult olid.

Kui 1991. aastal kuulutati välja taasiseseisvunud Eesti Vabariik, olid Sa väga õnnelik. Sa elasid Helgiga koos kokku 44 aastat, olid vanaisaks neljale lapselapsele ja vanavanaisaks kolmele lapselapselapsele. See oli pikk ja väärikas elu. Mälestus Sinust ei kao!