Uldrich-Aleksander Neeme
(18.05.1933 - 23.06.2005)

Valus on mõelda, Et sind enam pole Ja iial Sa meie juurde tagasi ei tule…




Kallis abikaasa,isa ja vanaisa!


Sündisid 1933.aasta 18.mail,lapsepõlve aastad möödusid koos vend Arichiga kodumetsades jookstes ja mängides.Teil oli kindlasti lõbus,sest vend on ju ainult 10,5 kuud sinust noorem.Kuid mängulusti teile ei antud kindlasti nii kaua,kui oleks soovinud,sest teid kasvatas ema üksi ja nii oli vaja emale lapsest saadik toeks olla,tehes rasket maatööd.


Tulid kooliaastad,mis olid samuti rasked,sest kool asus kaugel ja tuli jalgsi käija
kilomeetreid.Samuti ka tööaastad,töökoht asus Tamsalus(10 km kaugusel) ja seda tuli käija jalgsi nii talvel kui suvel,nii lumes,tormis kui ka vihmas.

Nii võibki kokku võtta Sinu eluloo lühidalt 3 sõnaga-töö,töö,töö.

Aastad möödusid, abiellusid oma abikaasa Vilvega,ehitasite koos omale majakese ja asusite elama Tamsallu.Käisid endiselt tööl,kuid töö kõrvalt lisaks veel kodus loomad,suvel ränk heinategu ja nii kõik need pikad aastad.Tõusid hommikul vara,et enne põhitööd oma loomad toimetada,et abikaasal laste kõrvalt kergem oleks.

Sündisid lapsed-Einar pisut varem kui Tamsallu kolisite,teda tabas kahjuks haigus ja ta pidi lahkuma.Möödus 5aastat sündisid tütred Heili,Raili ja Viivi veidi hiljem poeg Viljar ja veel 7aasta pärast poeg Üllar.Oma lastele olid Sa super hea isa nii väiksena kui ka siis kui lastest said täiskasvanud.Aitasid neid jõu ja nõuga oma viimaste elupäevadeni.

Sa olid tugev eesti mees,kes ei kurtnud oma tervise üle kunagi.Vahest pidi lausa vägisi Sind arsti juurde saatma.

Aeg möödus ja aastad tulid tasapisi lausa märkamatult.Kui 2005.a suve algul 8.juunil tabas Sind haigus,mis viis haiglavoodisse.Meie kõik lootsime ja hoidsime pöialt, et sa paraned ja veedad juba jaanipäeva koos meiega kodus, kuid meie kurvastuseks haigus ei tahtnud kuidagi taanduda, vaid süvenes ja lõpetas su 72-aastat kestnud elutee suve ilusamal ajal -23. juunil.

Sa olid hea isa ja vanaisa oma lastelastele, keda sel hetkel oli 10, kuid nüüdseks neid juba 12.

See oli ¹okk kõigile millest oli raske üle saada. Sinu abivalmis kätest tunneme puudust veel tänagi...



Maga vaikselt,puhka rahus
südamed on sinuga...
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.



Abikaasa,tütred ja pojad peredega.