Kallu Meikar
(25.03.1930 - 29.01.2009)

Sellest, kelle aeg su kõrvalt viib, on taevas saanud sinu kaitseingel…

Karm talvepäev võttis mul käest,
viis teele, kust tagsi ei tulda.
Pikk elutee veeres tähtede maale...
Jääge hüvasti armsad !

Lahkus kallis abikaasa , isa , vanaisa ja vana-vanaisa .

Kallu sündis viimase-kümnenda lapsena peres - Virumaal Palmses. Lapsepõlv oli sul raske. Kohe pärast sinu sündi suri ema Helene. Olid nelja aastane , kui teie suurde perre tuli kasuema Sofie koos oma kahe lapsega , Sofiest sai teile kõigile üsna varsti tõeline ema .Ema, keda sa veel oma elu viimastel tundidel meenutasid heade sõnadega. Olles ise meelte segaduses , oli mamma / Sofie/ sinu kõrval ja söötis sind . Tuli ka veel see meelde , et ema Helene puhkab Ilumäe kalmistul .
Läbi raskuste suutsid sa lõpetada mitmeid koole , omandades erinevaid erialasid . Sa olid agronoom , mehhaanik , traktorist jne . Ei olnud tööd mida sa ei osanud teha . Rajasid oma kodu. . Sa olid väga hea pillimees ja ei olnud pilli , mida sa ei osanud mängida . Akordion oli see pill , mis meid viis kokku 1952 aastal ja jäime kokku 56-ks aastaks . See pillimäng koos lauluga oli nii võluv , mis ei unune kunagi . 2008 . a. 5. aprill oli meil 55. pulma aastapäev . Lubasid veel siis ,et 60 tuleb ka . Aga oh ei - saatus tahtis teisiti . Kohtusid sellel päeval veel oma lähedaste sugulastega - õdede vendade lastga . See oli ilus päev - meie viimane pidupäev . Kokku tuli kuuskümmend inimest . Ja vähem kui aasta möödudes pulmapäevast saatsid need 60 imimest sind viimsele puhke paigale .
Sa olid tubli isa oma neljale lapsele - kahele tütrele ja kahele pojale . Olid ilusad aja . Olime noored ja nautisime elu koos lastega . Oli ka raskeid ja halbu aegu . Kõik suutsime koos lahendada ja üle elada . Rajasime koos oma kodu , kus olime õnnelikud . Kõik halb ununeb ,jääb järele ilus ja hea mälestus . Sul on kaksteist lapselast ja sa oled kolmekordne vana-vanaisa .
2006 . a. 23 veebruaril suri meie vanem poeg Urvo - kuu aega enne oma 50 . sünnipäeva haigusesse , millest ei ole tagasiteed . See oli väga raske kaotus meile .
Alates 2005 . a. juuni kuust hakkas ka sinu tervis halvenema . Poole aasta jooksul elasid sa üle kolm insulti ja raske reieluu murru operatsiooni . Aga sa olid tubli , elasid kõik vapralt üle ja paranesid hästi ,sest sul oli tugev elutahe . Ütlesid alati , et vähemalt kümme aastat elan veel . Kuid saatus tahtis siiski teisiti .
See läks kõik nii kiiresti , kõik tuli nii ruttu . Ei uskunud sa ise ka seda , kuni rääkisid minuga . Kõik oli mulle nii kohutavalt raske , et ei suuda seda kirja panna . Ainult kuu aega ja kõik ...
29.detsembril 2008 . a. selgus onkoloogia lõppdignoos - haigus , millest tagasiteed ei ole . Sama mis poeg Urvolgi . Kuni 22 jaanuarini oli veel sul arvamus , et kõik on tingitud lihtsalt väsimusest ja lootsid paraneda . Tekkinud olukorda teadsin ainult mina . See kõik oli ainult kaheksa päeva , kui sa ei suutnud enam minuga aeg ajalt õiget juttu rääkida . Tegid oma toimingud kõik ja isegi sõid . Olin kõik need uneta ööd ja päevad koos sinuga , sinu kõrval . Elasin koos sinuga mured ja valud , kuid saatus tegi õnneks nii , et valusid oli väga vähe .Aga ikka ja jälle sa kordasid et kõik läheb mööda , kõik saab korda . Jõudes meelte segaduses aegajalt lapsepõlve ... Teadsin ,et sind varsti enam pole , aga ma olin kogu aeg sinu kõrval. Palju kordi hüüdsid valju häälega : " Dauno-Dauno , tule siia ,kus sa oled !" Dauno on noorema tütre Elle poeg , kes oli talle väga armas lapselaps . Dauno käis päev enne surma veel vanaisa vaatamas . Täpselt kolmkümmend tundi enne südame seiskumist tuli ta veel mõistusele ja ütles : " Tead , see polnud ikka mamma / Sofie / , kes mind söötis , see olid ju sina Rutti ." Küsisin , kas sa tunned mind . Ta vastas : "Muidugi tunnen , oled Rutti" , ja võttis minu käe enda kätte . Järgmine lause oli : " Pole midagi , kõik saab korda , elame edasi , saad uue ilusa auto ja sõidad ." Käsi vajus koos minu käega ja silmad sulgusid pooleldi . Need olid viimased laused . Algas raske hingamine - väga raske ... Ei ühtegi sõna enam , ei ühtegi liigutust - nii täpselt kolmkümmend tundi . Panin ta käed rinde peale teki alla ja sinna nad nii jäidki . Kell oli 11.25 29 . jaanuaril kui sulgesin ta silmad jäädavalt . Ei suutnud sa kallis enam võidelda . Olid eelviimane lahkunu oma kümneliikmelisest laste perest .
Kui seda kõike kirjutan , on nädal möödas sinu surmast . Laual raami sees , on sinu pilt .Iga päev põleb küünal sinu kõrval . Oled kogu aeg minuga igal sammul . Ainult tugitool , millel istusid juba kaunis kaua aega iga päev , jälgisid minu toimetusi ,on tühi ja kuhu sa enam kunagi ei tule istuma . See on nii valus ja kurb . Palju jäi veel meil tegemata . Oleksime võinud ju veel kaua koos elada oma ilusas kodus . K u i d ...
Puhka rahus kallis Kallu - sinu kodu on nüüd tähtedemaal - kus kord kohtume .

Leinav abikaasa Rutt

Sinu hauakääpal Tallinna Rahumäe Kalmistul on tuhanded lilleõied lähedastelt - mälestamas sind .