Kadri /Veedler/Koppel
(22.08.1984 - 25.08.2007)

Mälestuste jäädvustused

Riida Nihvelt - 10.02.10
Kadrikese luuletused 13.juuni2007a.
SURNUAIAL.

Ma seisatasin kord
nimetul haual ja
süütasin kalmistuküünla
Miks leinasin ei tea,
kuid kurb hüvastijätt
ja pisarad langesid mullale.
Nii istusin seal pimedani
justkui valvates
nimetu haua rahu
justkui oodates
ingli tiiva sahinat
ja lohutavat kaaslast
teispoolsuselt.

MASENDUS.9.juuni2007.

Seisad ristteel
kuhu minna,ei tea
juuksed salkus,riided märjad
Pisaraid Sa teiste eest varjad
Tahaks köige peale karjuda,
kuid püüad valuga
harjuda.
Üksinduses liig tihti murdud
tunned end kui surnud.
Pimeduses muutud räbalaiks
teiste ees teed end labaseks.
Nii ehitad müüri oma
valule,köik vöiksid
Sind jätta rahule.
tahad ahastuses nutta
ennast peita pimedasse
tuppa.
Ja kui hommik saabub
tunned hinges köik
hääbub.,muutub tuimaks
Su valu,
Päevavalgust masendus ei talu.


KUI MAAILM LAGUNEB..

ja varisemis ohus on su elu.
Siis naerata,
Las variseb see maailm kokku.
nii ruumi teed Sa uue jaoks.
aegajalt kevadpuhastust
me sisimas on vaja
on vaja seda
raputavat miskit
mis silmad avaks uuele.

Riida nihvelt - 31.07.09
Sinna kaugusesse ,kuhu sa laksid,sealt tagasiteed ei ole.
Kuid sa elad oma ema sudames edasi.Minu kallis unustamatu tutar kadri.Puhka rahus seal vaikses Poide surnuaias.Sinu murest ja valust leinav ema