Taivo Kuusmann
(05.07.1979 - 11.12.2009)

Mälestuste jäädvustused

Merli - 15.12.10
Suvele järgneb sügis,
tuulele vaikus.
Kuid sõprusele - mälestus.

Juba möödund aasta, kuid mõte ei lepi su äraolekuga...

Tiia - 03.04.10
On vaikne laupäev ja mõtted on Sinu juures. Sinu kingitud orhidee on lopsakalt õites, mis on kui sõnum Sinult aga me tunneme Sinust ikkagi puudust....Sinu kohalolekut võib küll tunnetada aga tahax kohe lobiseda, kas tead. Sul olex kindlasti paar asjaliku nõuannet, mis hetke olukorras vajax lahendamist.Paari kerget ja head retsepti soovix kaaaaa...IGATSEN!

õde Siiri - 26.03.10
Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle möirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

D.Kareva

Kallis venna - oled mulle igavesti südames...

Siiri

Katrin Hüva - 24.01.10
Kes oleks arvanud, et saabub see päev see tund kui Sind enam ei ole meiega. Järele jäänud mälestused kummitavad küsimustega- mis me oleks saanud teha teisiti? Kas oleks? Vast mitte! Rumal on see kes ei vaata peale Su lahkumist elu teise pilguga. Tark oskab elu Su pärast paremini hinnata!

Mälestus püha
Sinust hinge jääb helge ja hea.
Meie südameis püsid Sa üha,
elad edasi meie seas …
Maga vaikselt, puhka rahus –
südamed on Sinuga …
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.

Tiia - 24.01.10
Kõnelused Taivoga(minu blogist)

Hirm oli suurem…ei teagi miks aga ilmselt sellepärast, et puudus kogemus. Tegelikult on see tunne inimesel nii loomulik, et teadmatuse ees on hirm. Nüüd on kõik ju hästi ja sa tead seda. Ma valetaks, kui ma ütlen, et mul ei ole kahju – on, kuid see pole ju lõpp. Ega sellega pole eksistents ju kuhugi kadunud. Puhkan nüüd ja hoian kõrgemal Teil kõigil silma peal.
Oli aega armastuseks, suhtlemiseks, kallistamiseks ja ka hüvastijätmiseks. Pole parimat ja armastatumat pere ega kallimaid inimesi, keda maises elus enese ümber hoida ja tunda. Kõlab ehk kummalisena aga me veel kohtume.
Mäletad, rääkisime kord ühest noorest pastorist, kes oma esimest võidmist püüdis sooritada aga inimesena oli ka temal hirm. Ometi ta oli veendunud igaveses elus ja andeksandmistes, kuid inimesena ikkagi kogenematu. Teinud kõik pühad protseduurid, võttis ta lahkuja käe ja palus teda, et kui võimalik, siis kostku Jumalale ka meie eest, et Ta meid heldemalt kohtleks. Sellepeale aga ütles taat, kelle kätt pastor hoidis, et mis sa arvad, et mul pole seal midagi targemat teha või? Nüüd tean, et on veel palju tarka teha, kuid kostan ka kõigi teie eest aga ärge sellest laisaks muutuge. Kõigil on oma rada, et kogeda oma elu maitset – see on kõigele vaatamata Jumalik. Olge targad, paludes mõistmist ja jõudu päikese all, ka siis, kui eluteel on pilvi.
Taivo, kas seda Sa tahtsidki rääkida või?....siis mitte, kui arvasin, et helistan veel sulle. Tol hetkel olid maisemad teemad. Kuid ühte teadku kõik, armastan teid kullakesed, olen teiega!
Ma ei tea mix aga tahan siia panna ka oma lemmikluuletaja kaunid read.
ME ELU ON ME ELU AINUS MÕTE.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud, sa tead.
Kuid praegu vaikid veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
Doris Kareva