Urvo Meikar
(27.03.1956 - 23.02.2006)

Mälestuste jäädvustused

urvo meikar - 23.02.14
Pojake! Kas kuuled kuis nutab su kodu,su puudumist leinates sääl.Ta kaaslaseks vihmade sadu,kus piiskadel pisara hääl.
Täna möödub juba kaheksa aastat päevast mil kurvaks jäi su kodu ja tühjaks tuba...
Miks küll on saatus nii karm...miks ei võiks olla kõik teisiti.Jah , see on meie kõikide saatus kord.Palju oleksid võinud veel teha ja olla oma perega koos. Sul oli tugev elutahe,kuid mis vaikselt väsis ja murdis kõik.Sul olid suured plaanid ja mõtted kui viimati rääkisime,aga kõikpurunes.
Armas poeg-nüüd olen üksi,ei ole ka enam isa.Ei möödu päevagi kui tele ei mõtle,kuid tean-seal kus te puhkate on rahu ja vaikus. Puhka rahus-näidaku tähed taevas sulle valgust! Ema. 23.veebruar 2014.a.

Rutt Meikar - 29.12.12
Armas peg Urvo. Kõik oleks nagu alles eile olnud,sinu hea ja armas nägu on silme ees kogu aeg.Varsti aga juba möödub sellest traagilisest päevast seitse aastat.Meenub aga päev,kui käisime koos isaga sind vaatamas enne seda kui sulgesid oma silmad jäädavalt.Olid vaesekene nii suurte valudega voodis.Sinu hädahüüded olid nii kohutavad mis praegugi veel kõrvus.Sinu armas hoolitsev abikaasa Malle proovis küll kõk teha ööd kui päevad,et sul oleks kergem ja valusi vähem aga see kõik ei adanud enam.Kurb-väga kurb.Oli liiga vara siit ilmast lahkuda.Oleksid võinud veel elada ja näha oma laste lapsi kasvamas.Käisin neil hiljuti külas,nii armsad ja toredad poisid,kes kindlasti oleksid tahtnud olla koos oma vanaisaga.Kuid saatus on halastamatu-kurb ja väga valus minule ja sinu vennale ja õdedele ja ka lastele. Loodan,et olete koos isaga seal teises elus rahul-ei valu ega vaeva ega muret. On jõuluaeg ja aasta lõpp-mõtlen kogu aeg sinu ja isa peale-süütan küünlad teile. Puhake rahus! Ema