Evelyn Metstak
(22.07.1985 - 28.06.2009)

Mälestuste jäädvustused

Eha - 27.11.09
Kallis laps.Siia kirjutades saan vähekegi tunda seda,nagu kirjutaks sulle.Täna on sellest päevast möödunud 5 kuud,kui lakkasid olemast elavana meie kõrval.Vaatan sinu tütrkest ja näen temas väga palju sind.Meenub,kui sina olid kolme aastane.Võitlesime samuti köhaga.Pidid minema haiglasse uuringutele,üksinda,eelmisel korral olime olnud koos haiglas,aga,et pidin tööl käima,ssis nüüd üksi.Soovitati mitte öelda,enne,kui sinna toome.Ma siis eelmine õhtu lõikasin su tukka ja magama pannes rääkisid sa,millega homme mängid ja mida teed.Kurb oli kuulata,sest hommikul vara oli hoopis haiglatee.Mäletan seda nii selgesti.Aga kõik laabus ilusti,arstitädi oli tore ja tädi Rutt,kes oma väikese beebiga koos sinuga ühes palatis oli,oli ka tore.Mäletasid teda natuke veel täiskasvanunagi,seda lahtikäivat maja,mida ta sulle joonistas ja lõikas.Tuleb välja,et kolmeaastastele jäävad mõningad asjad meelde.Sinu tütreke on ikka väga palju sinu moodi.Katsun temaga ikka igapäev sinust rääkida,lootuses,et,ehk midagigi talle sinust meelde jääb.Alles mõni nädal tagasi ütles ta,et emme ei tule enam.Ütlesin ja ütlen alati nii,et emme väga tahab tulla,aga ta ei saa,et,kui saad suuremaks,siis saad aru,miks ei saa.Praegu mäletab ta seda päeva,kui see juhtus,aga,kas ka hiljem...Kulla tütreke,kõik,mis sõltub minust,teen kõik su lapsukese heaoluks,niipalju,kui jaksan ja suudan.Ta mulle nii armas-kallis.Loodan,et oled paremas maailmas,kui meie siin,kus nii palju kurjust ja valu eksisteerib.Puhka kallike,vähe jõudsid väsida,aga puhka sellestki.Armastame sind igavesti.

eha - 25.07.09
Kallis tütreke,sinu elu moto oli nähtavasti selline,kuna rates seisis sul see aastaid üleval: Inimene on onnelik,kui tal on oma tee,mida mööda ta konnb,kui tal on oma täht,mille poole ta püüdleb,kui tal on oma unistused,mille täitumiseks ta elab. Sul oli oma tee,mis tundus nii kindel,sul oli oma täht,su tütreke oli sulle nii tähtis ja kallis,sa olid nii uhke ta üle,sul oli oma unistus kasvatada oma tütar tubliks inimeseks,me rääkisime kord,et meie inimestel ei ole eriti kommet öelda,ma armastan sind,sa ütlesid,et oma tütrele kordad seda tihti,oli unistus kord oppida küünetehnikuks.Ja äkki katkes see koik,koik,kui sa vaid enne oleks teadnud,kui paljud sinust hoolisid ja armastasid sind-armastavad edasi,aga ehk näed sa kusagilt meie armastust ja igatsust.Miks küll ei rääkinud ma sinuga rohkem ja rohkem silma peal ei hoidnud,pidasin alati sind tugevaks,palju tugevamaks,kui vennakest.Nüüd saan rääkida vaid su pildiga ja su kalmul.Valus,väga valus on.

Marek Pylsy - 22.07.09
ei tea iial millal vöib löppeda meie elu tee,kahju et möni nii noorelt peab lahkuma...suured kaastunded lähedastele!!